Otsides internetist palestiinlaste ajalugu, siis olen nii tihti joudnud lehekulgedele, kus vaidetakse, et sellist rahvust nagu palestiinlased ei eksisteeri. Nad on araablased ja mitte palestiinlased, kuna neil pole oma eriparast kultuuri ega keelt????? Selline vaide on absurdne. Selline vaade on taielikult fasistlik ja puue kaotada rahvast.
Kuid jallegi otsides palestiina ajalugu leidsin sellise eesti keelse Mati Kruusimäe poolt kirjutatud artikli.
Kuid jallegi otsides palestiina ajalugu leidsin sellise eesti keelse Mati Kruusimäe poolt kirjutatud artikli.
Allpool on valjanopped sellest artiklist.
Kohana on Palestiina tuntud juba ammu enne roomlaste sinna ilmumist – ta algne, Kreeka- ja Rooma-aegne nimekuju oli Palastinos. Praegused palestiinlased on nende rahvaste järglased, kes on elanud neil aladel juba kirjutatud ajaloo algusest peale. Juudid usulahuna on olnud sealkandis alati vähemuses. Mingit juutide väljaajamist ja pagulusseminekut pole kunagi toimunud. (NB! Sellest kirjutavad täiesti avalikult Iisraeli juudi ajalooteadlased.) Juudi diasporaa tekkis aga mitte juutide Palestiinast väljaajamise tagajärjel, vaid hoopis tänu sellele, et juutlus oli ajavahemikus 300 aastat e.m.a. kuni umbes 900 aastat m.a.j. üks agaramalt levitatavaid religioone üldse. Just seetõttu leidubki juudi religiooni "killukesi" üle terve maailma – alates Hiinast ja lõpetades Aafrikaga, rääkimata Euroopa nurkadest.
Meie ajaarvamise 791. aastal pöörati aga juudi usku tollal suurearvuline ja mõjukas Kasaari Khaaniriik, mis asus Volga alamjooksu ja Araali mere vahel. Sealt lisandusidki juudi rahvuse hulka niinimetatud aškenazi juudid, kes hetkel on maailmas üks suurearvulisemaid juutide religioosseid kogukondi üldse. Juutide eneste allikad leiavad, et vähemalt 80 % juutidest on just kasaaride järeltulijad ehk siis nn. aškenazi juudid.
Probleemiks on siin see, et kui sefardi juudid ja nn. ortodokssed juudid loevad peamiseks raamatuks "Toorat" ehk siis "Vana Testamenti", siis aškenazid peavad oma peamiseks raamatuks "Babüloonia Talmudit", mis on aga rabide, s.t. juudiusu vaimulike tõlgendus "Talmudist", mis oli algselt osa "Toorast".
Sellest tõlgenduse-asjast ongi aga tulnud palju ja paksu pahandust. Just aškenazid olid need juudid, kes peamiselt pärast Napoleoni sõdu hakkasid "vallutama" Euroopat. Just nende – sisuliselt bolševistlik – õpetus, mis tulenes "Babüloonia Talmudist", andis "seemne", millest kasvasid välja sellised inimesed, nagu Theodor Herzl alias Benyamin Ze'ev, Karl Marx ja Friedrich Engels, rääkimata Leninist, Trotskist ja Stalinist. Just "Babüloonia Talmudist" tulenevad ideed olid aluseks nii "Siioni Tarkade protokollidele" kui ka "Kommunistliku Partei manifestile", rääkimata Marxi "Kapitalist".
Eesmärk: vabastada Palestiina ta põlisasukatest
Just Herzl oli see, kes formuleeris lõplikult sionistliku liikumise ideed ja eesmärgid: vabastada Palestiina sealsest põliselanikkonnast ning teha sinna ilmalik juudi riik. Kulissidetaguste (kuid piisavalt hästi dokumenteeritud) mahhinatsioonide ja Rothschildide suguvõsa pea põhjatu rahakübara abil jõutigi niikaugele, et 1948. aastal saadi kuulutada välja Iisraeli riik.
Kuid terror Palestiina elanike vastu algas juba palju varem. Briti sõjaväepolitsei arhiivis on uurimismaterjale, mis teatavad, et juudi uusasunikud (kes ostsid farme seal just Rothschildide raha eest) ründavad palestiinlasi - tapavad, põletavad inimesi, mürgitavad kaevusid ning hävitavad põllumajandust.
Sellise tegevuse eest kuulutati terroristlikeks organisatsioonideks sellised juudi rühmitused nagu "Irgun Zum Leuvi", "Stern Gang" ja "Haganah". Samuti ründasid sedalaadi rühmitused Palestiinas olevaid Briti ja Prantsuse üksusi. Üks tuntumaid rünnakuid oli hotellis "King David" toimunud pommiplahvatus, mis tappis kümneid inimesi – enamuses Briti tsiviilkorpuse ametnikke.
Juba eelpoolmainitud kulissidetaguse tegevuse mõjul õnnestus sionistidel saada Briti valitsuselt dokument, mida tuntakse Balfouri deklaratsioonina. Apelleerides sellele ning esitades piirkonna ajaloo kohta valeandmeid, suudeti "välja võidelda" ÜRO resolutsioon, mis nägi ette Palestiinas riigi loomise, kus oleks esindatud ka juudid. Tol hetkel elas Palestiinas (ametlik nimi ÜRO järgi: Briti Mandaat Palestiinas ja Prantsuse Mandaat Palestiinas) juute ümmarguselt 10 %, kellest enamuse moodustasid just hilised immigrandid ehk siis need, kes tulid sinna sionistide propaganda mõjul ja Rothschildide raha toel pärast 1860. aastat. Muide, Iisraeli Parlament ehk Knesset koos Ülemkohtu hoonega on ehitatud Rothschildide ostetud maale ja nende raha eest.
Nüüd peame antud küsimuses tegema pisikese kõrvalpõike Teise maailmasõja sündmuste juurde.
Saksamaa ja N. Liidu "vennalik abi" Iisraeli loomiseks
Esimese maailmasõja lõppedes oli Saksamaa laostunud. Riigis said võimule bolševistlikud meelestatud rühmitused, kus mängisid esimest viiulit just aškenazide hulka kuulunud isikud – alates Karl Liebknechtist ja Rosa Luxemburgist ning lõpetades Ernst Thälmanniga. Juhindudes riigi valitsemisel just talmudistlikest traditsioonidest, suudeti Saksamaa laostada täielikult.
1933. aastal tuli Saksamaal teatavasti võimule Hitler. Tema ainukeseks kaasparteiks, mille lipul oli lubatud lehvida Saksa Rahvussotsialistliku Tööpartei (saksa k. lüh. NSDAP) lipu kõrval, oli Saksamaa Sionistlik Liikumine (SSL). SSL-i lipp oli selline: valge kanga keskel sinine kuusnurk ehk nn Davidi Kilp. Kui lisada sinine triip üles ja alla serva, saab tänapäeva Iisraeli lipu. Just Sionistlik Liikumine oli koonduslaagrite peaarhitektiks. See tegevus lasti aga sooritada Aadul – sellise stsenaariumi puhul olid sionistid „head“, kes päästsid õnnetud Euroopa juudid „pahade“ natside käest. Probleemiks oli ju see, et tegelikult tundsid juudid ennast Saksamaal hästi ega kavatsenudki välja rännata. SSL-i algne idee oli juutide kogumine ning siis edasisuunamine Madagaskarile – juudiriigi loomiseks algselt väljavalitud paika. Peab tunnistama, et SSL-il oli plaanis onu Aadut "tillist tõmmata" ning Madagaskarile suunduvad laevad just Palestiinasse suunata.
Esimesed laevad läksidki teele vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist. Arhiivides on säilinud pilte Hitleri-aegse Saksamaa sümboolikaga laevadest, mille ahtris oli SSL-i sini-valge lipp ning mastis puna-valge lipp svastikaga keskel.. Siis algas sõda ning kuigi juutide "evakueerimine" jätkus, siis ometi mitte planeeritud kiirusel. Sionistidel oli vaba juurdepääs laagritesse ning neil oli õigus välja valida need, kes soovisid koos nendega "Tõotatud Maale" rännata. Teised jäeti laagritesse. Käesolevas jutus ma ei puuduta muid Teise maailmasõja sündmusi ega nende tagamaid; jäägu see mõne teise loo teemaks.
Peab ainult mainima, et sakslaste "juudiviha" oli parajalt suur väljamõeldis: Saksa sõjaväes – Wehrmachtis – teenis kogu sõja jooksul kuni 200 000 juuti, kellest 150 000 nägi ära ka sõja lõpu. Teenis neid alates sõduri auastmest kuni kõrgema ülemjuhatuseni välja. Göringi staabis teenis sisuliselt täisjuut – admiral nimega Milch, kes just tänu Göringi toetusele sai "riigi juudi paberid" ning seoses sellega sai kuulsaks ka tema lause "Oma staabis otsustan mina, kes on juut ja kes mitte". Ei olnud need juudi sõdurpoisid ka üldsegi papist poisid: võideldes vapralt Idarindel ja ka Läänerindel, said nad Saksa kõrgeid autasusid. Üks neist oli isegi Saksa sõjaväe reklaamplakatil, mis kujutas "ideaalset Saksa sõdurit".
Saabus sõja viimane päev. Saksa sõjaväes teeninud juutidele tehti ettepanek, millest oli raske keelduda: kas valite liitlaste koonduslaagrid või lähete tekkiva juudi riigi eest Palestiinasse sõdima. Enamus valis Palestiina.
Seega: selleks hetkeks, kui sionistlik liikumine kuulutas oma riigi välja aladel, mis isegi ÜRO mandaadi alusel ei oleks pidanud juutidele kuuluma, oli tal olemas juba mitmesajatuhandeline armee, mis oli pealegi karastunud võitluses Teise maailmasõja rinnetel.
Huvitav fakt: vastsele riigile anti üle ka kindral Rommeli tankiarmee jäänused. Nendel vähestel tankidel, mis araablastel verivärske juudiriigiga peetud sõjas õnnestus purustada, olid veel värvi all selgelt näha haakristid.
Kas ÜRO luba Iisraeli loomiseks oli õigustühine?
Väike, kuid tähtis juriidiline kõrvalepõige: arvestades, et 1948. aastal oli juutide osa Palestiina elanikkonnast kümne protsendi ringis, ei oleks suudetud nn demokraatlike protsesside abil Iisraeli riiki luua. Asja otsustas ÜRO mandaat ja USA-poolne tunnustamine sisuliselt 10 minutit pärast Iisraeli riigi välja kuulutamist. USA-poolne tunnustamise protsess on sündmus, mis vääriks lausa omaette lugu. Hetkel piisab meile teadmisest, et USA tegi seda kiiremini kui diplomaatilised protokollid ette nägid.
Kuidas palestiinlastest said "terroristid"
Kuna Palestiina oli sisuliselt Briti okupatsiooni all, siis puudus palestiinlastel vähimgi võimalus alustada okupantidele relvastatud vastupanu. Palestiinlaste kodumaa oli varemalt olnud osa Osmanite Impeeriumist (1299. – 1923. a.) ja siis sattunud Esimese maailmasõja käigus brittide ja prantslaste ülemvõimu alla. Palestiinlastel puudus igasugune traditsioon relvastatud vastupanuks, oma relvarühmitustest rääkimata. Sisuliselt olid nad ju olnud okupeeritud juba üle kolmekümne aasta ja olid seetõttu sionistidele kerge saak. Kohe pärast Iisraeli riigi loomist algas genotsiid kohaliku rahva vastu. Kohanimed nagu Deir Yassin, Jaffa, Shabra ja Shattile on küll värskemad, kuid juba enne 1967. aasta sõda olid sarnased nimed paljude huulil. Jätkusid juutide rünnakud Palestiina maade "vabastamiseks" kohalikest elanikest.
Isegi Iisraeli üks tollaseid presidente, Ben Gurion, möönis juutide sissetungija-päritolu, öeldes kord välja umbes sellise mõtte: "Meie oleme siin sissetungijad ning meil pole nendele maadele mingit õigust. Just sellepärast peamegi andma endast kõik, et vabastada need maad nende seaduslikest omanikest palestiinlastest – sellest sõltub meie tulevik".
See ütlus ilmestab kujukalt seda, mis on toimunud Palestiinas viimased 60 aastat – Iisraeli-poolne terror ja genotsiid.
Kui aga kohalikud on suutnud leida endas jõudu, et hakata vastu enda hävitamisele, siis on neist tehtud terroristid. Kasutades nii Euroopast kui ka Ameerikast pumbatud raha, on Iisrael suutnud üles töötada suure luuremasina, kel on piisavalt vahendeid, et hoida "oma meest Havannas" ka meie pisikeses Eestis – ja mitte ainult siin. Selliste vahendite juures ei ole üllatav, et suudeti sisse imbuda nii Palestiina Vabastusorganisatsiooni kui ka "Hamasi", rääkimata "Fatah’st". Saadud andmeid on kasutatud nende organisatsioonide nõrgestamiseks ning suunamiseks. Mitmedki operatsioonid, mida reklaamiti "Palestiina terroristide kätetööna", viis tegelikult läbi hoopis Mossad, Iisraeli luureorganisatsioon. Tuntuim selline lugu oli nn Lavoni afäär.
Ainuke asi, mida saab ütelda juutide kui teatud religiooni järgivate isikute kogumi kaitseks, oleks vast see, et ka nende hulgas on palju selliseid, kes on aru saanud sionistliku režiimi verejanust ning võitlevad selle vastu. Benjamin Freedman ja Mordechai Vanunu on neist ehk tuntumad, kuid on ka teisi. On loodud lausa organisatsioone, mille eesmärgiks on Iisraeli-poolse vägivalla lõpetamine. Tuntumad nende seast on vast "Daat Emet" (Endised Sõdurid Vägivalla vastu) ja "Neturei Karta" (Ortodokssed Juudid Iisraeli riigi vastu). Iisraeli riik represseerib seetõttu neidki.
Ma loodan, et see väikene ülevaade lubab lugejal adekvaatsemalt hinnata seda, mis ja miks toimub hetkel ja ka juba viimased 60 aastat Palestiinas.
Kokkuvõtteks: kogu selle konflikti käivitas teatud liikumine endale "baasi" loomiseks, eirates selle käigus piirkonna põliselanike õigusi, soove ja tahtmist. Toimub Palestiina elanike vastane genotsiid ja kõige rohkem kannatavad selle käigus – nagu sedalaadi olukorras alati – just lihtsad inimesed, eriti aga naised ja lapsed.
Mati Kruusimäe
Meie ajaarvamise 791. aastal pöörati aga juudi usku tollal suurearvuline ja mõjukas Kasaari Khaaniriik, mis asus Volga alamjooksu ja Araali mere vahel. Sealt lisandusidki juudi rahvuse hulka niinimetatud aškenazi juudid, kes hetkel on maailmas üks suurearvulisemaid juutide religioosseid kogukondi üldse. Juutide eneste allikad leiavad, et vähemalt 80 % juutidest on just kasaaride järeltulijad ehk siis nn. aškenazi juudid.
Probleemiks on siin see, et kui sefardi juudid ja nn. ortodokssed juudid loevad peamiseks raamatuks "Toorat" ehk siis "Vana Testamenti", siis aškenazid peavad oma peamiseks raamatuks "Babüloonia Talmudit", mis on aga rabide, s.t. juudiusu vaimulike tõlgendus "Talmudist", mis oli algselt osa "Toorast".
Sellest tõlgenduse-asjast ongi aga tulnud palju ja paksu pahandust. Just aškenazid olid need juudid, kes peamiselt pärast Napoleoni sõdu hakkasid "vallutama" Euroopat. Just nende – sisuliselt bolševistlik – õpetus, mis tulenes "Babüloonia Talmudist", andis "seemne", millest kasvasid välja sellised inimesed, nagu Theodor Herzl alias Benyamin Ze'ev, Karl Marx ja Friedrich Engels, rääkimata Leninist, Trotskist ja Stalinist. Just "Babüloonia Talmudist" tulenevad ideed olid aluseks nii "Siioni Tarkade protokollidele" kui ka "Kommunistliku Partei manifestile", rääkimata Marxi "Kapitalist".
Eesmärk: vabastada Palestiina ta põlisasukatest
Just Herzl oli see, kes formuleeris lõplikult sionistliku liikumise ideed ja eesmärgid: vabastada Palestiina sealsest põliselanikkonnast ning teha sinna ilmalik juudi riik. Kulissidetaguste (kuid piisavalt hästi dokumenteeritud) mahhinatsioonide ja Rothschildide suguvõsa pea põhjatu rahakübara abil jõutigi niikaugele, et 1948. aastal saadi kuulutada välja Iisraeli riik.
Kuid terror Palestiina elanike vastu algas juba palju varem. Briti sõjaväepolitsei arhiivis on uurimismaterjale, mis teatavad, et juudi uusasunikud (kes ostsid farme seal just Rothschildide raha eest) ründavad palestiinlasi - tapavad, põletavad inimesi, mürgitavad kaevusid ning hävitavad põllumajandust.
Sellise tegevuse eest kuulutati terroristlikeks organisatsioonideks sellised juudi rühmitused nagu "Irgun Zum Leuvi", "Stern Gang" ja "Haganah". Samuti ründasid sedalaadi rühmitused Palestiinas olevaid Briti ja Prantsuse üksusi. Üks tuntumaid rünnakuid oli hotellis "King David" toimunud pommiplahvatus, mis tappis kümneid inimesi – enamuses Briti tsiviilkorpuse ametnikke.
Juba eelpoolmainitud kulissidetaguse tegevuse mõjul õnnestus sionistidel saada Briti valitsuselt dokument, mida tuntakse Balfouri deklaratsioonina. Apelleerides sellele ning esitades piirkonna ajaloo kohta valeandmeid, suudeti "välja võidelda" ÜRO resolutsioon, mis nägi ette Palestiinas riigi loomise, kus oleks esindatud ka juudid. Tol hetkel elas Palestiinas (ametlik nimi ÜRO järgi: Briti Mandaat Palestiinas ja Prantsuse Mandaat Palestiinas) juute ümmarguselt 10 %, kellest enamuse moodustasid just hilised immigrandid ehk siis need, kes tulid sinna sionistide propaganda mõjul ja Rothschildide raha toel pärast 1860. aastat. Muide, Iisraeli Parlament ehk Knesset koos Ülemkohtu hoonega on ehitatud Rothschildide ostetud maale ja nende raha eest.
Nüüd peame antud küsimuses tegema pisikese kõrvalpõike Teise maailmasõja sündmuste juurde.
Saksamaa ja N. Liidu "vennalik abi" Iisraeli loomiseks
Esimese maailmasõja lõppedes oli Saksamaa laostunud. Riigis said võimule bolševistlikud meelestatud rühmitused, kus mängisid esimest viiulit just aškenazide hulka kuulunud isikud – alates Karl Liebknechtist ja Rosa Luxemburgist ning lõpetades Ernst Thälmanniga. Juhindudes riigi valitsemisel just talmudistlikest traditsioonidest, suudeti Saksamaa laostada täielikult.
1933. aastal tuli Saksamaal teatavasti võimule Hitler. Tema ainukeseks kaasparteiks, mille lipul oli lubatud lehvida Saksa Rahvussotsialistliku Tööpartei (saksa k. lüh. NSDAP) lipu kõrval, oli Saksamaa Sionistlik Liikumine (SSL). SSL-i lipp oli selline: valge kanga keskel sinine kuusnurk ehk nn Davidi Kilp. Kui lisada sinine triip üles ja alla serva, saab tänapäeva Iisraeli lipu. Just Sionistlik Liikumine oli koonduslaagrite peaarhitektiks. See tegevus lasti aga sooritada Aadul – sellise stsenaariumi puhul olid sionistid „head“, kes päästsid õnnetud Euroopa juudid „pahade“ natside käest. Probleemiks oli ju see, et tegelikult tundsid juudid ennast Saksamaal hästi ega kavatsenudki välja rännata. SSL-i algne idee oli juutide kogumine ning siis edasisuunamine Madagaskarile – juudiriigi loomiseks algselt väljavalitud paika. Peab tunnistama, et SSL-il oli plaanis onu Aadut "tillist tõmmata" ning Madagaskarile suunduvad laevad just Palestiinasse suunata.
Esimesed laevad läksidki teele vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist. Arhiivides on säilinud pilte Hitleri-aegse Saksamaa sümboolikaga laevadest, mille ahtris oli SSL-i sini-valge lipp ning mastis puna-valge lipp svastikaga keskel.. Siis algas sõda ning kuigi juutide "evakueerimine" jätkus, siis ometi mitte planeeritud kiirusel. Sionistidel oli vaba juurdepääs laagritesse ning neil oli õigus välja valida need, kes soovisid koos nendega "Tõotatud Maale" rännata. Teised jäeti laagritesse. Käesolevas jutus ma ei puuduta muid Teise maailmasõja sündmusi ega nende tagamaid; jäägu see mõne teise loo teemaks.
Peab ainult mainima, et sakslaste "juudiviha" oli parajalt suur väljamõeldis: Saksa sõjaväes – Wehrmachtis – teenis kogu sõja jooksul kuni 200 000 juuti, kellest 150 000 nägi ära ka sõja lõpu. Teenis neid alates sõduri auastmest kuni kõrgema ülemjuhatuseni välja. Göringi staabis teenis sisuliselt täisjuut – admiral nimega Milch, kes just tänu Göringi toetusele sai "riigi juudi paberid" ning seoses sellega sai kuulsaks ka tema lause "Oma staabis otsustan mina, kes on juut ja kes mitte". Ei olnud need juudi sõdurpoisid ka üldsegi papist poisid: võideldes vapralt Idarindel ja ka Läänerindel, said nad Saksa kõrgeid autasusid. Üks neist oli isegi Saksa sõjaväe reklaamplakatil, mis kujutas "ideaalset Saksa sõdurit".
Saabus sõja viimane päev. Saksa sõjaväes teeninud juutidele tehti ettepanek, millest oli raske keelduda: kas valite liitlaste koonduslaagrid või lähete tekkiva juudi riigi eest Palestiinasse sõdima. Enamus valis Palestiina.
Seega: selleks hetkeks, kui sionistlik liikumine kuulutas oma riigi välja aladel, mis isegi ÜRO mandaadi alusel ei oleks pidanud juutidele kuuluma, oli tal olemas juba mitmesajatuhandeline armee, mis oli pealegi karastunud võitluses Teise maailmasõja rinnetel.
Huvitav fakt: vastsele riigile anti üle ka kindral Rommeli tankiarmee jäänused. Nendel vähestel tankidel, mis araablastel verivärske juudiriigiga peetud sõjas õnnestus purustada, olid veel värvi all selgelt näha haakristid.
Kas ÜRO luba Iisraeli loomiseks oli õigustühine?
Väike, kuid tähtis juriidiline kõrvalepõige: arvestades, et 1948. aastal oli juutide osa Palestiina elanikkonnast kümne protsendi ringis, ei oleks suudetud nn demokraatlike protsesside abil Iisraeli riiki luua. Asja otsustas ÜRO mandaat ja USA-poolne tunnustamine sisuliselt 10 minutit pärast Iisraeli riigi välja kuulutamist. USA-poolne tunnustamise protsess on sündmus, mis vääriks lausa omaette lugu. Hetkel piisab meile teadmisest, et USA tegi seda kiiremini kui diplomaatilised protokollid ette nägid.
Kuidas palestiinlastest said "terroristid"
Kuna Palestiina oli sisuliselt Briti okupatsiooni all, siis puudus palestiinlastel vähimgi võimalus alustada okupantidele relvastatud vastupanu. Palestiinlaste kodumaa oli varemalt olnud osa Osmanite Impeeriumist (1299. – 1923. a.) ja siis sattunud Esimese maailmasõja käigus brittide ja prantslaste ülemvõimu alla. Palestiinlastel puudus igasugune traditsioon relvastatud vastupanuks, oma relvarühmitustest rääkimata. Sisuliselt olid nad ju olnud okupeeritud juba üle kolmekümne aasta ja olid seetõttu sionistidele kerge saak. Kohe pärast Iisraeli riigi loomist algas genotsiid kohaliku rahva vastu. Kohanimed nagu Deir Yassin, Jaffa, Shabra ja Shattile on küll värskemad, kuid juba enne 1967. aasta sõda olid sarnased nimed paljude huulil. Jätkusid juutide rünnakud Palestiina maade "vabastamiseks" kohalikest elanikest.
Isegi Iisraeli üks tollaseid presidente, Ben Gurion, möönis juutide sissetungija-päritolu, öeldes kord välja umbes sellise mõtte: "Meie oleme siin sissetungijad ning meil pole nendele maadele mingit õigust. Just sellepärast peamegi andma endast kõik, et vabastada need maad nende seaduslikest omanikest palestiinlastest – sellest sõltub meie tulevik".
See ütlus ilmestab kujukalt seda, mis on toimunud Palestiinas viimased 60 aastat – Iisraeli-poolne terror ja genotsiid.
Kui aga kohalikud on suutnud leida endas jõudu, et hakata vastu enda hävitamisele, siis on neist tehtud terroristid. Kasutades nii Euroopast kui ka Ameerikast pumbatud raha, on Iisrael suutnud üles töötada suure luuremasina, kel on piisavalt vahendeid, et hoida "oma meest Havannas" ka meie pisikeses Eestis – ja mitte ainult siin. Selliste vahendite juures ei ole üllatav, et suudeti sisse imbuda nii Palestiina Vabastusorganisatsiooni kui ka "Hamasi", rääkimata "Fatah’st". Saadud andmeid on kasutatud nende organisatsioonide nõrgestamiseks ning suunamiseks. Mitmedki operatsioonid, mida reklaamiti "Palestiina terroristide kätetööna", viis tegelikult läbi hoopis Mossad, Iisraeli luureorganisatsioon. Tuntuim selline lugu oli nn Lavoni afäär.
Ainuke asi, mida saab ütelda juutide kui teatud religiooni järgivate isikute kogumi kaitseks, oleks vast see, et ka nende hulgas on palju selliseid, kes on aru saanud sionistliku režiimi verejanust ning võitlevad selle vastu. Benjamin Freedman ja Mordechai Vanunu on neist ehk tuntumad, kuid on ka teisi. On loodud lausa organisatsioone, mille eesmärgiks on Iisraeli-poolse vägivalla lõpetamine. Tuntumad nende seast on vast "Daat Emet" (Endised Sõdurid Vägivalla vastu) ja "Neturei Karta" (Ortodokssed Juudid Iisraeli riigi vastu). Iisraeli riik represseerib seetõttu neidki.
Ma loodan, et see väikene ülevaade lubab lugejal adekvaatsemalt hinnata seda, mis ja miks toimub hetkel ja ka juba viimased 60 aastat Palestiinas.
Kokkuvõtteks: kogu selle konflikti käivitas teatud liikumine endale "baasi" loomiseks, eirates selle käigus piirkonna põliselanike õigusi, soove ja tahtmist. Toimub Palestiina elanike vastane genotsiid ja kõige rohkem kannatavad selle käigus – nagu sedalaadi olukorras alati – just lihtsad inimesed, eriti aga naised ja lapsed.
Mati Kruusimäe
Posts
No comments:
Post a Comment